Mees istub oma laua taga, ootab hüpata üks mõte. Iga kord, kui jäänuseid midagi hiilis nurgad teadvuse, sattus vaimustusse, iga kord lekib jälle, see on madal.

On loomulik, mõtles ta. Parem end kirjanikuks ja midagi (midagi väärtuslikku, niikuinii) toota kui näkku karm reaalsus on töötud. Maailm on nii palju erineb kuldne aastat oma noortele.

Võibolla ma peaks kirjutama, ta ütles valjusti endamisi vaikselt. Ma võiks kirjutada sellest, kuidas inimesed, kes elavad tingimustes äärmises vaesuses ennast tutvustada fantaasia, et hoida terve mõistusega.

Jah, hääl ütles üks kahtlusalune, kuid kuidas teie fantaasia? Mis juhtub, kui sa murda illusioon sind ja avastad, et sul on tõesti ei ole kirjanik?

Mees raputas pead ja istus taas vaikus.Pea …